Käisin eile lõkkekalal, rääkisin sõpradele. "Misasja, lõkkes kalal? Lolliks läinud või?" küsiti mitmelt poolt imestunult. Täpsustasin, et käisin lõkkekala küpsetamas. Sõber kutsus ja kui viisakalt kutsutakse, tuleb minna.  

Läks nii, et kutse õhutsöögile sobis kui õngekonks kahekilose kohakala kurku. Mõni päev lihtsalt on selline, mis täis hülge möla ja haugi mäluga seotud vahejuhtumeid. Ühtlasi sattus kutse minu kalapäevale, mistõttu olin nii või teisiti plaaninud õhtul praetud haugi mäluda. Kuna meie kauplustes valitseb hülge ja haugi vahel suur lõhe, siis võtsin hea meelega vastu pakkumise õhtusöögiks lõkkes küpsetatud lõhet süüa.  

Läksin õhtule vastu, kaasas tühi kõht ja eelarvamus. Mis seal siis ikka niiväga erilist saab olla, mõtlesin. Tuli ja kala, nagu ikka. Etteruttavalt ütlen, et mõtlesin ikka täitsa mööda. Jälle need eelarvamused! See, millise gastronoomilise elamuse sain, oli ikka paganama eriline. Keele viis alla ja meeleolu kõrgustesse.  

Selgus,et ei pea olema Gordon Ramsay või Vladislav Koržets, et valmistada lõhe või forell, mis viib keele alla. Samasugused maitsemeelte kõditajad oleks olnud ka koha, latikas või haug. Kuigi pikkade Soome toiduvalmistamise traditsioonide järgi mõeldakse lõkkekala all peamiselt ikkagi lõhet.  

On ju nii, et kõige lihtsamad asjad on tihtipeale kõige paremad. Ja kõige lihtsamate asjade peale on nii paganama keeruline tulla. Aga lõkkealustega tegelevatel Veikol ja Ranneril see õnnestus.  

Ühel moel või teisel on lõkkekala valmistamine nii imelihtne ja valmis saades imeliselt maitsev.

Kõigepealt retsept üldisemalt. On vaja ühte Finnwerki lõhelauda, ühte lõket, (vähemalt) ühte lõhet ja ühte head seltskonda. Koduhoovis võiks ju olemas olla Finnwerki lõkkealus, mis on ka ilma lõkketa oma elegantsuses ilus vaadata, aga see ei ole hädavajalik. Igasugu legaalsed lõkketegemise paigad, mis vabas õhus, on sobilikud.  

Retseptidega on nii, et tühi kõht on kõige parem kokk. Lase fantaasial lennata. Aga isegi ainult soola juurde jäädes on tulemus nagu Koržetsi kalarestoranis. Tõesõna! Muidugi on kõik maitseainesegud, fariinisuhkr, laim, sidrun, sojakaste ja kõik muu igati teretulnud. Mehed igal juhul katsetavad neid palehigis ja jagavad oma kogemusi kodulehel lõkkekala.ee ja sotsiaalmeedias. Ka paleodieedisõpradel on sinna asja. On see küpsetamismeetod ju igivana soome põlisrahvaste traditsioon. Paleo, mis paleo. Kui nii võtta. Tuleb lihtsalt teada, millega kala maitsestada. Kui üldse.  

Küpsetamisele kulunud aeg möödus kui lendkala kihutavast kiirkaatrist ja hõrgutis vabastati plangult. Tuleb tunnistada, et plangu kohal hõljunud hõrk hõng pani mu suumahlad voolama. Mõnus küpsekaaroom, mis segunenud selle sügiseselt magusa kaugustest su ninna kargava lõkkepõlemislõhnaga. 

Ja maitse... 

On suitsukala, aga ei ole ka. On grillitud kala, aga ei ole ka. On midagi vahepealset. Kala, millel küljes suitsu ja grilli parimad omadused. Liha tuleb naha küljest lahti nagu naksti. On õrn ja hõrk ühekorraga. Kala pole liiga kuiv, ega liiga toores. Lõkkesuits on sellele lisanud parasjagu niisugust vürtsi, mida poest purgiga ostes mitte kunagi ei saa.  

Lõhelauda on imelihtne kaasa võtta nii seljakoti- kui automatkajatel. Ei mingit jukerdamist pottide, pannide ega grilltarvikutega. RMK radade ääres ja majade juures on alati lõkkeplats.

Muide! Lõkkekala motiveerib lõket süütama ka talvel. Nii koduhoovis, suusaretkel kui matkarajal. Vähese vaevaga silmailu ja kõhule pai.  

Küpsetamiseks kulub aega 40 minutit, aga kala ei nõua jäägitult tähelepanu. Selle saab seltskonnale pühendada. Kui lõhe naha vahele lastud, võib rahulikult leiba luuse lasta, sest kokkade ja toidu kiitmiseks kulub paar tundi.  

PS. Vabalt võib seda suurepärast toodet kutsuta ka teiste nimedega. Lõhelaast. Kohaplank. Latikalaud. Tuurataldmik, Siiapilbas.